VANA-LIIVIMAA
Eesti ja Põhja-Läti alasid keskajal nimetatakse Vana-Liivimaaks. Vana-Liivimaa jagunes Eestimaaks ja Liivimaaks. Põhjapoolset osa (Taani valduseid Eestis) nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Kesk- ja Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit nimetati Liivimaaks.
Muistse vabadusvõitluse järel toimus Eesti ja Läti alade jaotamine võõrvallutajate vahel. Ühtset riiki Vana-Liivimaal välja ei kujunenud ning tekkisid feodaalsed väikeriigid, mille eesotsas olid sõltumatud valitsejad- maahärrad.
Taani kuningas oli samaaegselt Eestimaa hertsog. Tallinna linnuses paiknes tema asehaldur. Kõik ülejäänud Vana-Liivimaa alad allutati vormiliselt Saksa-Rooma keisrile. Tegelik võim oli kohapeal valitseval Tartu piiskopil, Saare-Lääne piiskopil ja Liivi ordul. Liivi ordu riik paiknes peamiselt Läti aladel; Eesti aladest kuulusid sinna Sakala, Järva ja Kesk-Eesti väikemaakonnad; samuti valdused Lääne-, Saare-, Hiiumaal. Pealinnaks oli esialgu Riia, seejärel Võnnu ehk Cesis. Tartu piiskopkond hõlmas Ugandi ja Valga lõunaosa. Pealinnaks Tartu. Saare-Lääne piiskopkond moodustus kahest osast: Läänemaast ja Saaremaast; lisaks kuulusid sinna mitmed väiksemad saared. Pealinnaks oli algselt Vana Pärnu; seejärel Haapsalu. Kõrgeim vaimulik võim Liivimaal kuulus Riia peapiiskopile. Tallinna piiskop oli Lundi (tänapäeval Lõuna-Rootsi) peapiiskopi alluvuses.
Lääne-Euroopa eeskujul kujunes Vana-Liivimaal välja läänikorraldus. Väikeriikide territoorium oli jagatud (läänistatud) maahärrade poolt läänideks (feoodideks). Lääni omanik- läänimees (feodaal) oli kohustatud vastutasuks lääni saamise eest toetama maahärrat sõjaliselt. Lääni territooriumil elavad talupojad olid õiguslikult allutatud läänimehele ja maksid põllumaa kasutamise õiguse eest talle koormiseid.
Eestlaste kohustused võõrvallutajate / läänimeeste ees:
Muistse vabadusvõitluse järel toimus Eesti ja Läti alade jaotamine võõrvallutajate vahel. Ühtset riiki Vana-Liivimaal välja ei kujunenud ning tekkisid feodaalsed väikeriigid, mille eesotsas olid sõltumatud valitsejad- maahärrad.
Taani kuningas oli samaaegselt Eestimaa hertsog. Tallinna linnuses paiknes tema asehaldur. Kõik ülejäänud Vana-Liivimaa alad allutati vormiliselt Saksa-Rooma keisrile. Tegelik võim oli kohapeal valitseval Tartu piiskopil, Saare-Lääne piiskopil ja Liivi ordul. Liivi ordu riik paiknes peamiselt Läti aladel; Eesti aladest kuulusid sinna Sakala, Järva ja Kesk-Eesti väikemaakonnad; samuti valdused Lääne-, Saare-, Hiiumaal. Pealinnaks oli esialgu Riia, seejärel Võnnu ehk Cesis. Tartu piiskopkond hõlmas Ugandi ja Valga lõunaosa. Pealinnaks Tartu. Saare-Lääne piiskopkond moodustus kahest osast: Läänemaast ja Saaremaast; lisaks kuulusid sinna mitmed väiksemad saared. Pealinnaks oli algselt Vana Pärnu; seejärel Haapsalu. Kõrgeim vaimulik võim Liivimaal kuulus Riia peapiiskopile. Tallinna piiskop oli Lundi (tänapäeval Lõuna-Rootsi) peapiiskopi alluvuses.
Lääne-Euroopa eeskujul kujunes Vana-Liivimaal välja läänikorraldus. Väikeriikide territoorium oli jagatud (läänistatud) maahärrade poolt läänideks (feoodideks). Lääni omanik- läänimees (feodaal) oli kohustatud vastutasuks lääni saamise eest toetama maahärrat sõjaliselt. Lääni territooriumil elavad talupojad olid õiguslikult allutatud läänimehele ja maksid põllumaa kasutamise õiguse eest talle koormiseid.
Eestlaste kohustused võõrvallutajate / läänimeeste ees:
- kümnis (1/10 teraviljast, kariloomadest ja muust toodangust).
- hinnus (kindlaksmääratud suurusega naturaalandam).
- kirikukümnis - kirikumaks, millest pool saadeti katoliku kiriku pea- Rooma paavsti kasutusse.
- teotöö (e mõisategu / teoorjus )- mõisapõldude harimine.
- vakuste pidamine (mitu päeva kestvad peod mõisnikele, kes tulid maale talupoegade käest andameid koguma).
- sõjalised kohustused
- linnuste ja kirikute ehitamine jne.