KIRIKUD JA KLOOSTRID
13.sajandil, pärast eestlaste ristiusustamist, ehitati ülesse katoliku kiriku struktuur Vana-Liivimaal, mis oli rajatud toetudes Lääne-Euroopa eeskujudele:
Riia peapiiskop- Vana-Liivimaa kõrgeim vaimulik, kellele kirikuajades allusid ka teised siinsed piiskopid (v.a. Tallinna piiskop).
Piiskop- piiskopkonna kõrgeim vaimulik ja usuelu juht; kõrgeim kohtunik usuelu puudutavates süüasjades.
Toomkapiitel- 12 toomhärrast koosnev vaimulik kolleegium, mis tegutses piiskopkonna peakiriku (e. toomkiriku) juures; toomhärrad valisid piiskoppe, andsid piiskopile nõu ja viisid läbi pidulikke jumalatenistusi (e. missasid).
Sinod- piiskopkonna vaimulike koosolek, kelle põhiliseks ülesandeks oli teostada vaimulikku järelvalvet visitatsioonide (e. kirikukatsumiste) kaudu.
Maapiirkonnad olid jagatud kirikukihelkondadeks (16.saj.- 97 tk.); suuremates neist tegutsesid lisaks kihelkonnapreestritele ka vikaarid (preestri abilised). Preestrite ülesandeks oli jumalasõna levitamine, jumalateenistuste läbiviimine ja sakramentide (e jumalaarmu väljendavad kiriklikud toimingud) jagamine- ristimine, leeritamine, laulatamine, armulaud, piht, viimne võidmine, preestriks pühitsemine.
Alates 13.sajandist hakkasid mitmed katoliiklikud mungaordud rajama Eestisse ka kloostreid. Keskaja lõpuks tegutses Eestis 4 mungaordut, millel oli munga- ja nunnakloostreid nii linnades, kui ka maal.
Kloostrid olid ka:
- kollektiivsed mõisnikud (e omasid maavalduseid koos talupoegadega, kellelt nõuti koormiseid ja tööd kloostri majapidamises).
- palverändude sihtkohaks (eriti populaarne oli Pirita klooster).
- ravitsejad epideemiate ja katku ajal (sellega tegelesid kloostrite naisharud).
Riia peapiiskop- Vana-Liivimaa kõrgeim vaimulik, kellele kirikuajades allusid ka teised siinsed piiskopid (v.a. Tallinna piiskop).
Piiskop- piiskopkonna kõrgeim vaimulik ja usuelu juht; kõrgeim kohtunik usuelu puudutavates süüasjades.
Toomkapiitel- 12 toomhärrast koosnev vaimulik kolleegium, mis tegutses piiskopkonna peakiriku (e. toomkiriku) juures; toomhärrad valisid piiskoppe, andsid piiskopile nõu ja viisid läbi pidulikke jumalatenistusi (e. missasid).
Sinod- piiskopkonna vaimulike koosolek, kelle põhiliseks ülesandeks oli teostada vaimulikku järelvalvet visitatsioonide (e. kirikukatsumiste) kaudu.
Maapiirkonnad olid jagatud kirikukihelkondadeks (16.saj.- 97 tk.); suuremates neist tegutsesid lisaks kihelkonnapreestritele ka vikaarid (preestri abilised). Preestrite ülesandeks oli jumalasõna levitamine, jumalateenistuste läbiviimine ja sakramentide (e jumalaarmu väljendavad kiriklikud toimingud) jagamine- ristimine, leeritamine, laulatamine, armulaud, piht, viimne võidmine, preestriks pühitsemine.
Alates 13.sajandist hakkasid mitmed katoliiklikud mungaordud rajama Eestisse ka kloostreid. Keskaja lõpuks tegutses Eestis 4 mungaordut, millel oli munga- ja nunnakloostreid nii linnades, kui ka maal.
Kloostrid olid ka:
- kollektiivsed mõisnikud (e omasid maavalduseid koos talupoegadega, kellelt nõuti koormiseid ja tööd kloostri majapidamises).
- palverändude sihtkohaks (eriti populaarne oli Pirita klooster).
- ravitsejad epideemiate ja katku ajal (sellega tegelesid kloostrite naisharud).